Kuidas sipelgad nii tugevad on? Miks kosmoses õhku ei ole? Kuidas piim lehma sisse saab? Sellised küsimused võivad tabada täiskasvanut hommikusöögilauas, autosõidul või unejutu keskel. Vastust otsides selgub sageli, et tuttava nähtuse seletamine nõuab ootamatult palju mõttetööd. Näiteks võib sipelga jõud viia meid materjaliteaduse juurde, hääle muutumine heli tekkimise füüsikani ning lõunauni meie aju biokeemia radadele.
Lapsed märkavad asju, millega täiskasvanud on ammu harjunud, ja küsivad nende kohta kõige loomulikuma küsimuse: Miks? See lihtne võtmeküsimus käivitab ka teadustöö. Teadlane peab seejärel lisaks vastusele leidma viisi, kuidas võimalikke seletusi kontrollida ja saadud vastuste usaldusväärsust hinnata. Samas just uudishimu annab kogu sellele põhjalikule tööle lähtekoha.
Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) videoprojekt „Tarkus tuleb uudishimust!“ tõi laste küsimused teadlasteni. 2025. aasta suve lõpus kutsusime lapsevanemaid, vanavanemaid, õpetajaid ja teisi täiskasvanuid saatma kuni 12-aastaste laste küsimusi. Eesmärk oli laste päringute hulgast leida ägedaid küsimusi, mis ka teadlastel endal kukalt kratsima ajas. Parimatele küsimustele vastasime videoformaadis. Laekunud küsimused arutasime koos erinevate valdkondade teadlastega läbi. Valikul kaalusime nende lapsepärasust, teaduslikku huvitavust ja sobivust lühivideos selgitamiseks ning jälgisime, et esindatud saaksid ka erinevad teadusvaldkonnad. Projekti rahastas Eesti Teadusagentuur teaduse populariseerimise projektikonkursi kaudu.
Kui paljudele küsimustele suutsime leida vähemalt teadlase, kes küsimusele vastuse suudab leida, siis esines ka juhuseid, mis jäidki lahendamata. Näiteks tekitas küsimus „Mis häält teevad ämblikud?“ esialgu meie teadlaste suudele väikese muige, kuid hiljem ka väikese segaduse. Kas selle peaks andma nüüd entomoloogile vastata, kes tunneb lülijalgsete anatoomiat ja füsioloogiat? Või hoopis musikoloogile, kes teab kõike heli tekkimise kohta? Viiele parimale sellises stiilis küsimuse esitajale saatsime meeneks ühe põneva populaarteadusliku raamatu.
Ülejäänude hulgast valisime välja üheksa parimat ning koostasime lühivideod, millest kõigis figureerib vastava valdkonna Eesti teadlane. Nii avanes võimalus tutvustada vaatajatele Eesti teadlaskonda laiemalt ja tuua ekraanile erineva tausta ning uurimishuvidega inimesi. Neile esitas küsimusi agar vabatahtlik 12-aastane Liisa Paulsen. Siiras tänu Liisale julguse eest avalikkuses niiviisi noori esindada!
Iga lühikese vastuse taga oli põhjalik ettevalmistus. Teadlased kirjutasid esmased käsikirjad ise ning teised vabatahtlikud muude valdkondade teadlased aitasid neid vajadusel populaarteaduslikumaks ja suupärasemaks kohendada. Mõelda tuli ju nii lapsele kui ka temaga koos videot vaatavale vanemale või vanavanemale.
See töö nõuab teadlaselt oma teema head tundmist ja valmisolekut vahetada vaatenurka. Milline mõte peab vaatajale kindlasti kohale jõudma? Mida saab selgitada tuttava näite kaudu? Milline lihtsustus aitab mõista ja millisest tekib juba eksitav ettekujutus? Lühivideo piiratud aeg sunnib neid valikuid hoolikalt tegema. Ühtlasi saab selgemaks, milliseid eelteadmisi teadlane oma kuulajalt tavaliselt enesestmõistetavalt ootab.
Kuna teadlased on Eestis suuresti Tartusse ja Tallinna koondunud, siis filmisime videod Eesti Rahva Muuseumis ja Rahvusraamatukogus. Muidugi käib selle juurde ka professionaalne võttemeeskond, kes veendub, et võtteplats, valgus, tempo ja ka esinejate grimm oleksid korras. Kuna videod olid mõeldud just tele-ekraanile, pidi eriti palju tähelepanu pöörama muidugi pildi ja heli kvaliteedile, ning hiljem ka montaažile ja animatsioonidele.
Lapse jaoks on tähtis kogeda, et tema küsimust võetakse tõsiselt. Tähelepanelik vastus annab noorele inimesele julgust tulevikuski edasi küsida ja kuuldut teiste teadmistega seostada. Täiskasvanu saab noort toetada ka ühise vaatamise ajal: millest laps aru sai, mis teda üllatas ja mida ta tahaks veel teada? Nii võib mõneminutilisest videost kasvada pikem arutelu kodus või klassiruumis – ja miks mitte areneda välja ka tulevane teaduskarjäär.
Ühtlasi saab ekraanil teadlane näo, hääle ja oma viisi maailma seletada. Noorele vaatajale võib see olla esimene kohtumine mõne teadusvaldkonna või selle uurijaga. Teadlasele annab osalemine omakorda kogemuse, kuidas rääkida oma teadmistest inimestega, kes tema eriala ei tunne. Sama oskust läheb tal kindlasti vaja avalikus arutelus, õpetamisel ja oma uurimistöö tutvustamisel.
Tähtis oli selle projekti juures ka asjaolu, et need videod saaksid valmis Presidendi uudishimupäevaks 17. novembril. Ahjusoojad videod jõudsid sel õigel päeval ETV „Terevisioon“ saatesse, kus neid näidati nädala vältel tervele riigile. Ühtlasi on videod tagantjärgi leitavad ka YouTube’is, et huvilised nendega ka kaugemaski tulevikus tutvuda saaksid.
Vaadake neid videosid koos lapsega ja jätke aega ka järgmisele küsimusele. Kui vastust kohe ei leia, võib alati mõnele teadlasele või ENTA-le kirjutada. Teadlased räägivad oma lemmikteemadest enamasti hea meelega, eriti siis, kui küsimus on hea.
VIDEOD LEIAD SIIT.PS! Parem hilja, kui mitte kunagi: „Mis häält teevad ämblikud?“
Ämblikud ei olegi päris nii vaiksed, kui esmapilgul tundub. Neil ei ole kõrvu nagu meil ja neil puuduvad ka häälepaelad. Seega nad ei häälitse samamoodi nagu inimesed, linnud või konnad. Küll aga suudavad paljud ämblikud helisid muudmoodi tekitada, ja ka helisid ilma kõrvadeta tajuda.
Ämblikud kuulevad maailma suuresti jalgade abil. Nende jalgadel ja kehal on väga tundlikud karvakesed, mis reageerivad õhu liikumisele. Helilained suudavad panna õhu kergelt võnkuma, liigutades nii ka ämblike jalakarvakesi. Mõned hüpikämblikud suudavad nii tajuda helisid isegi mitme meetri kauguselt. Ühtlasi paiknevad ämblike välisskeletis pisikesed mehaanilised retseptorid, mis tunnetavad väga hästi näiteks maapinna, lehe või ämblikuvõrgu värisemist. Ämblikuvõrgud on seega ämblikule lisaks püünisele ka omamoodi tohutud kuulmisseadmed.
Ämblikud kasutavad omavahel suhtlemiseks ka vibratsioone. Näiteks võib isane kurameerides jalgu vastu maad või võrku trummeldada, keha raputada või tekitada kraapivaid võnkeid. Emane tunneb neid signaale omakorda läbi pinnase. Meie jaoks võib kõik tunduda täiesti vaikne, kuid ämbliku jaoks käib parasjagu terve ballaad.
Mõned ämblikuliigid tekitavad siiski ka inimesele kuuldavaid helisid. Näiteks suured tarantlid võivad ohu korral hõõruda kehaosi või harjaseid üksteise vastu ning tekitada niiviisi sisisevat või krabisevat heli.
Seega kokkuvõttes - enamik ämblikke on väga vaiksed, aga mõned oskavad sisiseda, krabistada või vastu maad prõmmida.
Kommentaarid